Kontakläätsi eristatakse nende kasutamise aja ja veesisalduse poolest, lisaks kumeruse BaseCurve 8,4; 8,6; 8,7; 8,8; 8,9; 9,0 ning läbimõõdu 14,4 ja 14,6 mm poolest.

1-päevased, 70% vett

Ingliskeelne video 1-päevastest läätsedest:

1-nädalased, 58% vett

1-kuulised

ClearLab, 45% vett

Open-30, 55% vett

Puhastamise ja säilitamise vedelikud

Open-30 puhastamise ja säilitamise vedelik.

All-in-one Light kontaktläätsede vedelik, mis on mõeldud igat tüüpi läätsede hooldamiseks. Vedelik sobib väga hästi tundlike ja kuivade silmade sündroomiga klientidele. Saadaval on 100ml (5 eurot), 250ml (6 eurot) ja 360ml (7 eurot) vedelikud.

Kontaktläätsede ajalugu

1508. aastal avastas Leonardo da Vinci, et asetades avatud silmadega pea veega täidetud kaussi, paraneb nägemine oluliselt. Selle avastuse pani ta kirja oma teosesse “Codex of the Eye” (silmakoodeks).

Kaasaegsete kontaktläätsede lugu:
1929. aastal täiustasid Ungari doktorid Dallos ja Istvan Komàromy täiuslikku meetodit kontaktläätsede tootmiseks. Esimest korda oli võimalik luua kontaktläätsi, mis vastavad silmade tegelikule kujule. 1930. aastatel võimaldasid uued plastmassid toota kergeid ja läbipaistvaid kontaktläätsi. Plastikust purunematud, kriimustuskindlad, plastilised ja kergesti valmistatavad kontaktläätsed oli murrang kontaktläätsede tööstusele, muutes seni kasutatud klaasist läätsed kiiresti vananenuks. Kuigi uued läätsed olid plastikust, olid nad ikkagi skleraalläätsed, mis katsid kogu silma ja inimesed kandsid neid ainult mõne tunni.

1948. aastal hakkas inglise optiline tehnik Kevin Touhy väiksema läbimõõduga kontaktläätse leiutama. See oli nn sarvkesta läätse sünd, mida tänapäeval kõige sagedamini kasutatakse. Avastus võimaldas kasutajatel jätta kontaktläätsed silma pikemaks ajaks, sest silmad said hingata mõnevõrra paremini ja need olid mugavamad.
1950. aastal leiutas George Butterfield ideaalse pigem kumera kui lameda kontaktläätse disaini. Hiljem 1950-ndatel leiutasid Frank Dickenson, Wilhelm Sohnjes ja John Neil kontaktläätsed paksusega umbes 0,20 millimeetrit. Õhemad läätsed, umbes 0,10 millimeetrit võeti kasutusele 60-ndatel, kuid neid ei saanud pikka aega või üleöö kanda.

1958. aastal arendas Tšehhoslovakkia keemik Otto Wichterle uut tüüpi plastikut, mida nimetatakse hüdrogeeliks. See on pehme ja painduv, kui see oli märg/niiske ning seda saab vormida. Optometrist Dr Robert Morrisoni laboris Pennsylvanias loodi pehmete kontaktläätsede tootmisüksus. 1960. aastal anti tootmine Bauschile ja Lombile, materjalide tootmine paranes ning tõusis uutesse tasanditesse.

1998. aastal alustas Ciba Vision silikoonhüdrogeel äärmiselt kõrge hapniku läbilaskvusega kontaktläätsede tootmist. Nii kõvad kui ka pehmed kontaktläätsed paranevad 25 aasta jooksul, eriti hapniku läbilaskvuse osas, et silmad saaksid hingata.